Liikmete kogemusi

Kuidas muuta oma elukvaliteeti paremaks? Mismoodi raputada turjalt üleliigsed kilod? Edastame kliendikirja, mis jutustab Heidi imelisest muutumisest.

"Minu elu muutus päeval, kui olin astunud sisse Sparta uksest. Astusin kindla sammuga vastuvõtus oleva tütarlapse poole ja teatasin otsustavalt, et sooviksin tulla teile treenima, aga selleks vajan ma treenerit, kes tiriks mind näpust ja sunniks mind alati ennast kohale vedama.

Loomulikult ei olnud ma teinud eeltööd ja seega ei olnud ma kursis ka sellega, kes on treenerid. Tegelikult oli mul ükskõik, ma olin väsinud varjama oma keha ainult ühte sorti riiete alla - lohvakad ja suured, mis idee poolest oleksid pidanud varjama minu ülevoolavad kumerused, aga mingil kummalisel kombel nad ei teinud seda?! Loomulikult küsiti, kas eelistan mees- või naistreenerit, aga vastus oli et tipptasemel ja teadlikku, olgu siis mees või naine. Hetk hiljem ilmusid nurga tagant nagu tellitult sina Argo, kelle poole mind siis automaatselt suunati.

Appiii ma mõtlesin, sest rohkem mõtteid ei olnud. Miks just sina pidid sel hetkel sinna ilmuma??? Ma tundsin korraga häbi, ei teadnud kuhu oma keha peita, et sa seda ei näeks ja siis tundsin seda, et olen juba läbikukkunud. Sa vaatasid mind suht ükskõiksel pilgul, kuigi sisemas ma arvasin, et tean sinu mõtteid - järjekordne hüpik, kes võibolla suudab ennast paar korda isegi kohale vedada ja tuleb lihtsalt sinu aega raiskama. Ühesõnaga sinu jutt oli lühike ja konkreetne ja absoluutselt ilma emotsioonideta. Uurinud veidi, mida ma tahan, sain vastuse, et homme kell 10 saalis kohtume..... OK, ma ei olnud ju tegelikult veel NII valmis, oleks olnud vaja rohkem sisse elamise aega  aga ei see mees armu ei anna, kui juba küsid, siis ka saad.
Niisiis algas juba järgmisel päeval minu uue elu esimene päev.

Esimesel kohtumisel tegid sa mulle mõõtmised, analüüsisid mu keha ja kaalusid, no see viimane oleks võinud küll olemata olla. Saades teada, et kaalun 102,7 kilo (jaa ma teadsin, et olen paks ja suur aga numbritest polnud õrna ainugi) sai paanika minust võitu ja ma juba teadsin, et ma ei suuda seda teha. Aga siiski suutsin, iga nädal E,K,R olime koos saalis ja T,N tegin ise aeroobset ja nii 6 kuud järjest. 

Peale 3 kuud olid otsustanud, et nüüd pean veel ka nädalavahetustel ennast liigutama, muru niitma ja koertega mööda ilma ringi kappama – sõnakuulelik nagu ma olin, seda ka tegin ja ausalt kuradima hea oli ikka olla küll, mida rohkem liigutasin ja liikusin, seda paremini ma ennast ka tundsin! Esimest korda tundsin ka uhkust enda üle, selle üle, et olin saavutamas midagi , mida ei pidanud enam võimalikuks. Kõik minu umber tundsid koos minuga uhkust ja ma tundsin ennast tänu sellele veel õnnelikumana ja olin veel rohkem motiveeritud. Isegi sina olid minu üle uhke, mida paremat veel tahta, kui oled suutnud oma treeneri panna uhkust tundma ?
Jaa see kõik tundub nii lihtne, et muudkui käid ja teed, aga ei-elul olid minu jaoks omad plaanid, et näha kui tõsiselt ma seda tahan. Küll veeretas ta mu teele seljavalud ja siis tagatippu veel sapikivid - ei olnud tore, aga ma ei andnud alla. Kord kui olin natukle külmetanud, saatsin sulle sõnumi, et tunnen ennast halvasti ja tänane trenn jääb ära, vastu sain sõnumi-kui palavikku pole, siis marss trenni  ja nii ma tulingi, nina nohust umbes, pea paks , aga tulin. 

Ka siis, kui vaevlesin sapivalude käes ja olin olude sunnil päevade, vahest ka nädalate viisi banaani peal ,käisin trennis – pea käis ringi, jaksu ei olnud aga ma tegin seda, sest ma olin ju ometigi nii otsustanud. Ja mingil hetkel olin jõudnud ka arusaamisele ,et ennast alt vedada on üks asi ,aga teise inimese aeg ja vaev on ka midagi väärt - austust ja seda ma juba ei tahtnud kuritarvitada. Jah, ma võin käsi südamel öelda, et ma austan oma treenerit ja olen väga tänulik, et just sina olid minu teel õigel ajal ja õiges kohas. Ma tänan sind, et võtsid mind kui tavalist inimest, mitte kui ülesöönud ullikest ja ka selle eest, et sa uskusid minusse juba esimesest hetkest, juba kaua enne seda, kui ma ise endasse uskuma hakkasin. See kõik oli puhas rõõm - vahest küll läbi pisarate, aga seda magusam on võit !

Täna, 11 kuud hiljem ja 37 kilo kergemana võin ma öelda, et see oli puhtalt tiimitöö!

Ilma Sparta uksest sisse astumata oleksin ma edasi ülevoolavate kumerustega noor naine, kes jääks nii paljust siin elus ilma, lihtsalt sellepärast, et ei ole piisavalt julgust astuda sisse spordiklubisse, kus on enamjaolt ilusad ja trimmis inimesed. Aga ka meie võime olla üks neist ilusatest ja trimmis inimestest seal saalis, nii et hopp-hopp liigutama  
Ja lõpetuseks - see mees teab, millest ta räägib ja kui tema etteantud kavad ja menüüd ei toimi, ei ole viga neis vaid teis endis, pole vaja ennast petta, et teete kõik ju õigesti, sest ainuke kes kaotajaks jääb olete te ise .
Me ei ole veel lõpetanud, i will be back - soon,very soon!

Minu sügav kummardus sinu ees, Argo!!!! 

Ülimalt õnnelik ja tänulik Heidi."