Mida räägitakse Spartast

rühmatreeningud

Turguta keha StressiEri tunni abil!

Juured tagumikust maasse ehk ravime stressi trenniga!

15:47 19. jaanuar 2011

 Aasta algus on teadagi stressirohke aeg: jõulud on läbi, raha otsas ja pikk pime talv veel täies hoos. "Naistelehe" ajakirjanik Anna-Liisa Mets proovis omal nahal järele, kuidas seda stressi maandada.

Sparta spordiklubi tunniplaani uurides selgub, et StressiEri on keha ja meele treening. Meenuvad pilates ja jooga ehk trennid, millest ma erilist pingutamist ei mäleta. «Hah, see on käkitegu!» mõtlen uljalt. Lähen koguni nii ülbeks, et sätin trenni kella kümnele teisipäeva hommikul – päevale pärast toimetuse jõulupidu!

Justkui kuivpesu

Trenn algab mõnusalt. Treener Anne Tipner-Torn süütab küünlad, keerab valguse mõnusalt hämaraks ja muusika säärastele treeningutele omaselt mahedaks. On päris tore.

Alustuseks tuleb lõdvestuda. Seda ma ju oskan! Lasen end vahepeal koguni nii lõdvaks, et tundub, nagu kaoksid jalad alt. Aga juba järgmisel hetkel unustan end (oma suureks häbiks) ja lukustan põlved. Teenin sellega treenerilt leebe meeldetuletuse: ära hoia põlvi nii kangelt! Edaspidi hoian põlvedel püüdlikult silma peal, aga kipun veidi segadusse sattuma ja lõdvestumist unustama. Harjumise asi, mõtlen lohutuseks.

Ja siis läheb lahti! Ennast tuleb üle keha kätega hõõruda – justkui oleksid duši all ja tahaksid naha svammiga maha nühkida. Ei mingit silitamist, ikka jõudu tuleb rakendada, kui rullid rusikaga ja nühid peopesaga mööda keha, käsi ja jalgu. Isegi pea ei jää puutumata.

Vahepeal masseerime kindlaid punkte. Mõni neist mõjutab pead, mõni kõhtu. Enamik masseerimisi on leebed, aga paar punkti kuklas on päris valusad – need peaksid mõjutama sappi ja olema seotud vihaga. Huvitav, kas mul on nendega probleeme, kui valus on?!

Issand, vanuridki painduvad paremini!

Siis tuleb võtta harkiste ja selg sirgu ajada. Mu rüht on halb ja painduvus nullilähedane – niisiis arvate õigesti, et kumbki neist pole mulle eriti jõukohane. Pingutan kogu hingest, et jalad piisavalt suurde harki ja selg täiesti sirgeks ajada, aga no kui ei saa, siis lihtsalt ei saa!

Õnneks treener märkab mu üleinimlikke pingutusi ja halastab. «Igaüks painutab end täpselt nii palju, kui saab!» ütleb ta, ise elegantselt küljele painutades ja suurest varbast haarates. Pean nukralt tõdema, et oleks võinud omal ajal seda spordivärki tõsisemalt võtta, siis ei peaks end praegu tundma nagu kange puupakk.

Harkistesse jääme päris tükiks ajaks. Mida aeg edasi, seda väiksemaks mu hark kahaneb! Lõpuks üritan vargsi üht ja teist jalga põlvest kõverdada, sest krambid kipuvad kiusama. Tahaks öelda, et tunnen end vanurina, aga andunud «Prillitoosi» vaatajana tean, et paljud pensionäridki painduvad kordades paremini.

Aga hoolimata sellest, et kõike ideaalselt ei oska, on trenn mõnus, ühtaegu nii kosutav kui ka uinutav (see võib muidugi tuleneda ka piduselt möödunud eelmisest õhtust). Keskendun selle tunni jooksul jäägitult iseendale ega mõtle muust ja see just oluline ongi. Kui on vaja ette kujutada, et olen puu ja ajan tagumikust juuri maasse, siis seda ma ka teen ega ketra samal ajal peas, kas kõik kohustused on ikka täidetud.

Aasta alguses, kui kehv tuju on kerge tekkima, teeb trenn, mille lõpus saab endale armastust avaldada, vaimsele tervisele tõesti palju head. Eriti tõstavad tuju treeneri sõnad pärast trenni: sellest pole midagi, et ma harkistet kuigi hästi välja ei kannata – ma pole lihtsalt paindumisega harjunud!

Autor: Anna-Liisa Mets
Allikas: Naisteleht